Friday, September 24, 2010

IT rollist erivajadustega inimestele

Üha enam ja enam inimesi puutub tänapäeval kokku IT-ga, kas siis kodus, tööl, haiglas, tänaval või toidupoes. Infotehnoloogia on kui lahutamatu osa meie igapäeva elust ning seda rolli hakkab ta aina rohkem ja rohkem kandma ka erivajadustega inimeste seas. Kuidas aitab IT-areng  kaasa võrdsemaks saamisele ühiskonnas, kus kõik ei ole paratamatult võrdsed?

Kõigepealt kolm põhilist rolli, mis on infotehnoloogial inimeste elus:
  1. Arvuti kui laia profiiliga abivahend - sedalaadi tööd on ühised enamikule arvutikasutajatest (teksti- ja tabelitöötlus, andmebaasid, Interneti eri rakendused jne).
  2. Arvuti kui õpetusprotsessi lihtsustaja ja mitmekesistaja - siia kuuluvad nii mitmesugused arvutiga ühendatud eriseadmed kui väga lai valik erinevat õpitarkvara (nii spetsiifiliselt erivajadustega inimestele kui üldotstarbelist).
  3. Arvuti kui kompensatsioonivahend - eriti just raskete puuetega inimeste jaoks kujutab arvuti endast hindamatut abilist igat laadi eneseteostuseks. (Kikkas, 2009.)
Arvuti olemasolu on kujundanud meie eluviisid selle ümber keerlevateks, kasutame seda, et suhelda oma tuttavatega, kes elavad kaugel, on abiks õppimisel, sisaldades nii vajalikku kui ka ebavajalikku informatsiooni ning vahend üleüldiselt, et väljendada ennast ja teada anda oma olemasolust välismaailmale.  Ja kõik see kehtib ka erivajadustega inimeste puhul, sest ka nemad on täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, ning IT on just midagi sellist, mis aitab neil seda olla.

Arvutimaailm on liikumispuudega inimesele hea võimalus suhelda ja elada samasugust elu kui eakaaslased. Loomulikult on ka siin oma ohud- see virtuaalmaailm võib jääda ainukeseks maailmaks. (Kahar, 2010).

Leian samuti, et Interneti kaudu on väilsmaailm erivajadusega inimesele kättesaadavam, samuti saab ta ennast seal mugavalt tunda, sest keegi ei tea, milline ta välja näeb, mis just silmast-silma suhtlemisel üheks suurimaks takistuseks tihti osutub. Arvuti ekraan on barjäär, mis kaitseb ning samas pakub võimaluse olla kaasarääkiv teemadel, mida tavapärasel viisil kommenteerida ei saaks. Kuid sellega võib tõesti kaasneda ka olukordi, kus inimene ei suudagi enam suhelda väljaspool Interneti keskkonda, sest siis on inimene kaitsetum, omamata ekraani, mis eraldaks teda teisest inimesest ja seetõttu on raskendatud võrdne suhtlus.

Kokkuvõtvalt on infotehnoloogia võrk, mis aitab puuetega inimesel olla ühenduses kõigi ühiskonnaelu sfääridega. Järgnevalt ka keskkonnad, mida on tänu IT olemasolule võimalik siduda ja lähemale tuua puuetega inimesele.(Viide alljärgneva kohta käivale joonisele) :
  1. Füüsiline keskkond - puuetega inimeste erivajadustele suuremal või vähemal määral vastavuses olev elukeskkond, mis määrab puuetega inimeste füüsilise liikumisvabaduse (näiteks ehitised ja nendes eksisteerivad või puuduvad juurdepääsulahendused). Infotehnoloogia roll siin on enamasti seotud kaudse mõjutamisega (probleemi teadvustamine, sobivate lahenduste propageerimine).
  2. Ühiskonna suhtumine - ülejäänud ühiskonna poolne soosiv, ükskõikne või tõrjuv reaktsioon puuetega inimeste suhtes. Infotehnoloogial kui massimeediaga tihedalt seotud valdkonnal on siin öelda kaalukas sõna avaliku arvamuse kujundamisel. Ka on IT areng viimastel aastakümnetel toonud meedia n.ö. igaühe käeulatusse - Päevalehe kommentaariveerg on paari hiireklõpsu kaugusel, lisaks saab pea iga soovija luua endale veebilehe näol omaenda meediaväljaande. Eriti on see märgatav viimaste aastate blogide ehk ajaveebide buumi taustal - populaarseimad ajaveebid võistlevad lugejate arvult tippajalehtede veebiversioonidega.
  3. Meditsiin ja füüsiline rehabilitatsioon ning taastustegevus - puuetega inimeste füüsiliste võimete maksimaalne lähendamine puueteta inimeste omadele. Infotehnoloogia on selles vallas enamasti seotud meditsiiniaparatuuriga, ka tavalisim roll infotöö tõhustajana on oluline.
  4. (Eri)pedagoogika - võimalikult ühtlase (tavatasemel) üldhariduse andmine erinevate puuetega inimestele. Infotehnoloogia areng on avanud rea uudseid võimalusi andmaks võrdväärse hariduse ka raskete puuetega inimestele. Erinevate riistvaraseadmete ja multimeediatehnoloogia kasutamine kujuneb tõenäoliselt tulevikus eripedagoogika lahutamatuks osaks.
  5. Sotsiaalpoliitika - ühiskonna suhtumise kajastus riiklikul ja ametlikul tasandil. Infotehnoloogia roll on siin jällegi peamiselt informatiivne, kuid seda ei saa kuidagi alahinnata; vt. ka punkti 2.
  6. Eneseteostus - teiste kodanikega võrdväärsete õppimis- ja töötamisvõimaluste loomine puuetega inimestele. Infotehnoloogia roll selles valdkonnas on paljus sarnane pedagoogika alljaotuses kirjeldatuga, olles teatud mõttes selle praktiliseks väljundiks.
  7. Teenused ja abivahendid - ühiskondlikud, seadusandlikud ja tehnilised abinõud, mis aitavad puuetega inimestel olla võrdväärsed ühiskonnaliikmed. Infotehnoloogial on siin lai skaala erinevaid rakendusi alates kommunikatsioonikanalist ja lõpetades vaba aja sisustajaga. (Kikkas, 2009).
Aga, et erivajadustega inimestel oleks ligipääs kõigele IT-avarustes olevale, on neil vaja olla teadlik sellest võimalusest, ning kasuks tuleb ka väike koolitus või lüke selle poole. Siin on tähtis koht eripedagoogidel ja puuetega inimeste lähikondlastel, kes teeksid kõik võimaliku, et erivajadustega inimene saaks olla võimalikult iseseisev ja oma arvamust omav isiksus.


Allikad

Kahar, K. (2010). Hegert - saja huviga noormees. [2010, mai]

Kikkas, K (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [14.09.2009]

Minu kodulehekülg

"Kui raske see ikka olla saab?" Selline oli minu mõte kodulehe edasitegemisest iseseisvalt, klassiruumist väljaspool, kus ei ole alati õppejõult võimalus küsida, kuidas ma mida nüüd tegema pean. Ning see osutus üsna keeruliseks. Juba üksi selleks, et saada pildid ka teistele lehtedele, mitte ainult esimesele, selleks kulus mul tervelt kaks tundi, päris palju, kuid hakkama sain.

See oli ainult üks nendest takistusest, ning siis jõudsin järeldusele, see mis tundub alguses lihtne ja loogiline, ei pruugi kokkuvõtteks seda ikkagi olla. Kuidas siis üldse olla kindel oma oskustes, kui ikkagi ei pruugi nendest piisata.Mida peaks veel siis erivajadusega inimene tegema, kellel on niigi raskem elus hakkama saada kui minul? Selleks võtmesõnaks on tugi ja abi, sest üksi proovides ja pusides võibki seda tegema jääda.

Natukene kodulehest endast lähemalt. Teema valikul lähtusin sellest, mida mind ennast erialaselt huvitab, ning mille kohta on samas kerge infot leida. Seega "Rehabiliteerimine" oli vägagi sobilik, vajalik teada ja hetkel aktuaalne, sest käsitleme samat teemat Pille Piirlinn-Türgi loengus  "Rehabilitatsiooniteenused erivajadustega inimestele". Sest on hea ise korrata õpitud teemat ja teha väike kokkuvõte, seejuures anda lühidalt teada teistele nendest võimalustest rehabilitatsiooni teemadel.

Et aga kõike standarditele vastavaks teha oli omamoodi katsumus. Kuidas on see võimalik, et mis veebilehel, silmadega vaadates, paistab ilus ja korrektne, ei sobi validaatoritele( http://validator.w3.org ja http://wave.webaim.org/ ) kohe üldse mitte. Esiteks avastasin, et minu väga hoolega trükitud kui ka kopeeritud koodid ei olegi nii korras, kas oli siis ühel koodil algus puudu või lõpp, või oli midagi topelt läinud, või olin näiteks pealkirja trükkinud topelt vormingu, ehk siis sama oli mul kirjas ka kujunduse failis.
Tuli ka jälgida, et ikka piltidel oleksid seletused juures, et ka nägemispuudega inimesed saaksid teada, mis on pildil kujutatud ning et tekst oleks kontrastis taustavärviga, et sõnad tõuseksid igas arvutis selgelt esile.


Tegemist oli palju, aga siiski leian, et algaja kohta sain oma tööga hästi hakkama.

Nüüd ka siis viide minu esimesele kodulehele: web.zone.ee/kcarmeneep/

Thursday, September 16, 2010

Esimese nädala ülesanne nr 1

Puue kui tabu

Esmane määratlemine oli pikka aega "tal on midagi puudu" kriteeriumi järgi, mille alusel pandi inimene raamidesse, mida oli raske muuta või sellist olukorda parandada. Näitena võib tuua Sparta linnriigi, kus laps oli ühiskonna omand, mille tõttu oli nõukogul õigus nõuda, et laps jäetakse kas mägedesse või visatakse lapse isa poolt kaljult alla. (Kikkas, 2009.) Tänapäeval oleks taoline käitumine suhteliselt ennekuulmatu ja mõistmatu paljudele ühiskondadele ja nende liikmetele.

Tabu-ajajärgu teine mudel oli aga, et "ta ei saa seda-ja-seda teha". Millega kaasnes siis kogukonna poolt hoolitsemine nõrgemate ühiskonna liikmete eest, rahuldades nende esmaseid põhivajadusi.( Kikkas, 2009.)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", mida on võimalik ravida, selle tulemusena võrdsustus puudega inimene haigega ning tänu sellele hakkasid vähenema igasugused sanktsioonid. Teiseltpoolt muutis selline käsitlus puudega inimesed meditsiiniliseks objektiks, kes kõrvaldati tavalistest inimestest kinnistesse asutustesse ravile, sest leiti et puue vähendab või nullib täiesti inimese teovõime, muutes inimesed passiivseteks raviasutuse elanikeks. (Kikkas, 2009.)

Puue kui ühiskonna probleem


20.sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis puudekäsitlust, sõnastades seda kui ühiskonna suutmatust ja soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalse mudeli järgi peab aga ühiskond ise muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast. Positiivse näitena selles vallas on tänapäevased kuuldeaparaadid, nägemisabivahendid ning ka operatsioonid nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse. (Kikkas, 2009.)

Samas on äärmuskäsitlused, kus on valeks käitumiseks see, kui ratastoolis inimene tahab karkudega käima õppida. Seda sellel põhjusel, et kuna ühiskond on süüdi, siis ise enda olukorra parandamine on rõhujate survele alla andmine. (Kikkas, 2009.)

 Puue kui eluviis


Samuti leidub ka inimesi, kes võtavad oma puuet liigse traagikata, samas mitte ka seda idealiseerides, kuid järk-järgult ühiskonda sulandudes, kasutades olemasolevaid abivahendeid. Ka võib rääkida puuetega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009.)


Allikas: Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [14.09.2009]