Kokkuvõte

Esimese loengu lõpuks oli küll kõik väga segana ja tundmatu, kuidas ma peaks veel kodulehte tegema ja blogi pidama, mõlemad teemad, millega pole varem kokku puutunud. Siis arvasin küll, et loeng Haridustehnoloogia Erivajadustega Inimestele on nagu üks suur jube koll, kellest ei saa aru ning kellest peab kaarega mööda kõndima.

Aga mis selgus? See kõik ei olegi nii jube kui alguses paistab. Kuid see kipub alati nii olema, kui ei tea midagi teema kohta, siis ega ei suuda ennast ette kujutada ka sellega koostööd tegemas. Väike võrdlus siinkohal sellega, kui ülikooli sisse sain ja esimesel päeval aktusele tulin. Kõik oli uus ja tundmatu, tekkis mõte, et kuidas ma siin üldse hakkama saan ja vastu pean? Nüüdseks olen aga jõudnud juba kolmandale kursusele. Lihtsalt peab teemaga kursis olema, seal sees tegutsema ja toimetama, kaasa rääkima, et vajadusel välja selgitada, kas midagi jäi arusaamatuks ning siis avastad, et tegelikult ei ole selles uues ja hirmutavas mitte midagi karta. Ja sedasi ma tunnen ka nüüd, kui see loengusari hakkab lõppema. 

Võin ausalt ütelda, et nüüdseks on mul üks lisatahk erialaliselt omandatud. Ma tunnen ja oskan kaasa rääkida tehnoloogilise poole pealt, mis puudutab erivajadustega inimesi, suudan iseseisvalt lihtsama kodulehe valmis meisterdada nii, et see vastaks ka standarditele, ja kui vajadus tekib tean kuidas leida sobilikke arvuti kasutamise võimalusi inimestele, kes ei ole tavapärased kasutada. Kuid mis kõige olulisem, saan olla toeks ja abiks erivajadusega inimesele info allikana, mis sisaldab teadmisi kohtadest, kust saab veel täpsemat informatsiooni, kuidas leida tehnoloogilisi tugesid arvuti kasutamisel ja kohandamiselt just selle inimese vajadustest lähtudes.

Leian, et selle teema läbitöötamine ja õppimine oli mulle vägagi vajalik. Eriti aga selle poolest, et laiendada silmaringi ja asetada natukenegi ennest erivajadusega inimese kohale. Teadmised selle kohta, kui tähtis on ikkagi Internet tänapäeval ka erivajadustega inimestele, oli minu jaoks küll uus avastus ja pealegi veel põnev. Sest arvuti ja Internet annavad neile nii palju vabadust juurde, mis muidu neil kättesaamatuks jääks.

Ülesanne 6: Facebook

Facebooki rajas Mark Zuckerberg koos kaasõpilaste ja toakaaslaste Dustin Moskovitzi ja chris Hughesiga, kui õppis Harvardi Ülikoolis informaatikat. Veebilehe kasutajaõigused olid algselt piiratud vaid Harvardi õpilastele, kuid seda laiendati teistele ülikoolidele Bostoni alal. Hiljem suurenes leht kõigi üliõpilasteni, seejärel keskkooli õpilasteni ja lõpuks igaüheni, kes on vanuselt kolmteist või vanem. Veebilehe nimi tuleneb Zuckerbergi lõpetatud internaatkoolis Phillips Exeter Academy uutele õpilastele antava kooli õpilaste ja õppejõudude nimede ja piltidega raamatu nimetusest. (Vikipeedia, 2010).

Nüüdseks kasutavad facebooki üle 500 miljoni inimese üle kogu maakera, laadides üles oma pilte mahupiiranguta, jagades videosid ja linke ning õppida tundma inimesi, keda kohtavad või juba teavad, mängida erinevaid mänge, lugeda kõige hiljutisemaid uudiseid kindla teema, firma, ürituse kohta. Kuid ka siin kehtivad reeglid ning eriti puudutab see kommenteerimist. " Me armastame sinu kommentaare, aga palun respekteeri teisi. Meil on õigus kustutada labased, ahistavad, kuritahtlikud ja rämpsposti kommentaarid, ning korduva õiguserikkumise puhul konto blokeerida (Facebook)."

Olen ise samuti mitu aastat facebooki kasutaja olnud ning peab ütlema, et see on üpriski tüütav suhtluskeskkond. Minu meelest liigselt pealetükkiv. Iga päev tuleb mitukümmend postitust minu lehele teemadel, mis mind ei huvita, kuidas keegi mida mänginud on, mida sealt võitnud. Nii et see, mis mind tõesti huvitaks, tuttavate ja sõprade tegemised päris elus, kipuvad sinna vahele ära kaduma, nii et ma üldjuhul ei viitsi lehe lõpuni kerimist ära oodata. Neid võiks kuidagi saada ära blokeerida, aga ei ole veel jõudnud järelduseni, et kus saaks mingigi filtri peale panna.

Nagu facebook enda lehel kirjutab, et oleks soovitatav mitte lisada rämsposti taolisi kommentaare, siis seda küll ei järgita. Alles eile leidsin ühe sellise enda " Seinalt", et saada see edasi 15nele sõbrale, et teha kindlaks, et sa oled ikka aktiivne facebooki kasutaja. Milleks ma peaks midagi sellist tegema? Et need 15 omakorda saadaks edasi ja võibolla mõnelt saan sellise kirja jälle tagasi? Tekiks nõiaring, kust välja enam astuda ei saa. Aina saadad ja saadad neid ahelkirju edasi.

Facebookil on ka omad head küljed. Näiteks saab seal nime järgi otsida enda sõpru, tuttavaid, töökaaslasi. Näha ammuste sõprade toimetamisi pilte vaadates. Mõned mängud on  seal samuti huvitavad, mida olen isegi mängud.

Mis aga on üheks suurimaks miinuseks on see, et facebook tekitab sõltuvust. Kui sa pead ikka iga päev korra vähemalt vaatama, et ega mõni su tuttav pole midagi uut teinud või leiutanud või seoses mänguga peab midagi tegema, põldu harima, kooke küpsetama. Siis paratamatult ta võtab meeletu aja, selleks, et seda info hulka läbi töötada.

Virtuaalreaalsus ja võrgukeskkond areneb üha suurema realismi suunas, võimaldades nii reaalsete nähtuste kui ka fantastiliste sündmuste kujutamist. Mistahes virtuaalmaailm aga ei hakka kunagi asendama tegelikke inimestevahelisi kontakte. (Kikkas, 2009)

Aga see on tavaline, et igal asjal on nii head kui halvad küljed. Nii Interneti suhtuluskeskkonnas kui ka tavaelus, silmast silma suhtlemisel. Kõige parem variant on muidugi see, et iga inimene leiaks just endale selle kõige sobilikuma ja parema tee, kuidas hoida ennast kursis väljas pool kodu toimuvaga.

Allikad

Facebook: http://www.facebook.com/#!/facebook?v=info [27.10.2010]

Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [27.10.2010]

Vikipeedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Facebook [27.10.2010]

Ülesanne 5: Ligipääsetav Internet

Sellel nädalal pidime uurima oma kursusekaaslaste kodulehti lähemalt, ka sinna, mis on peidetud pealispinna alla. Minule hakkas silma Karini koduleht. Kuna juba varem olen teadlik tema heast lauluoskusest, oli meeldiv üllatus selle kohta ka koduleht leida - http://web.zone.ee/kaaarin/index.html
 

Kõige pealt tutvusin muidugi sisuga, väga armsalt ja hoogsalt/kaasakiskuvalt kujundatud koduleht, mida oli tore lugeda. Väga hästi tuleb välja tema rõõmsameelne ja entuisiastlik olemus, mis tihtipeale on lausa nakkav :)
 

Seejärel kontrollisin ka kodulehe standartsust, mis on oluline just puuetega inimestele, kes kasutavad erinevaid tugivahendeid, et teksti, graafikat mõista. Seega oli järgmine samm validootori kasutamine. Karini kiituseks peab seda ütlema, et esimene leht läbis kontrolli, ilma vigadeta, ning teisel 8 ning kolmandal olevad 7 viga ei ole väga halb tulemus. Kuna isegi tean kui raske on kõiksugu konksukesi ja jutumärke just validaatorile sobilikus teha. Kuigi oli ka üks näpuviga, mida oleks kerge parandada : teise lehe html -koodil tuleks body ja html lõpp õigesse kohta nihutada.

Kasutades teist validaatorit http://wave.webaim.org/, läbis koduleht täieliku kontrolli, kus ei leitud vigu, kuigi mõningate hoiatustega, mida võiks üle vaadata.  Näiteks piltidele pikemad seletused, kes ja mis seal peal on. Samuti ka väike seletus videole.

Värvilahendus oli hea, sest oranzilt taustalt paistab must hästi välja ning see ei ole silmale häiriv. Samas on ta üsnagi aktiivne värv, mis võibolla hüperaktiivsel lapsel segab jällegi keskendumist.
 

Kokkuvõtteks on vägagi korralik ning atraktiivne koduleht. On näha, et on tehtud teemast, mis tõesti on südamelähedane ning mida soovitakse teistega jagada. Kui siiani ei ole Greibil kodulehte olnud, siis nüüdsest võiksid nad seda ametlikult kasutada ning pidevalt täiendada, lisades ülevaateid oma tegemistest ja toimetamistest:)

Ülesanne 4: Tugitehnoloogia

Minu ees seisvat arvutit ei suudaks ma kujutada ette teistsugusena, kas siis klaviatuuri, ekraani või hiire poolest. Täiesti tavaline arvuti koos oma vidinatega tavalisele inimesele. Kuidas see kõik peaks aga sobima erivajadusega inimesele? Inimesele, kellel ei ole lihtsalt võimalik kasutada tavapäraseid klahve või nuppe, mida peab vajutama, et saaks vajaliku teksti/elemendi sisestatud või soovitavast aru saada ja näha ekraanil toimuvat. Sellepärast oli äärmiselt huvitav lugeda Kaido Kikkase poolt koosatud õppematerjali tugitehnoloogiatest. Minu üllatuseks oli valik lai, sest enne teadsin ma ikka väga vähe kõigest sellest. Teadsin, et arvuti desktopile saab panna klaviatuuri ja siis hiirega sealt pealt tähti valides teksti kirjutada, ja siis ka kõnesüntesaatorist ning natuke teadisn Braille kirjutusmasinast. Ning seda on vähe, võrreldes selle kõrval kui mitu erinevat klaviatuuri varianti olemas on.

Näiteks inimesel, kellel on raskusi kätekoordinatsiooniga, on võimalik kasutada erinevadi abivahendeid, et trükkida seda mida vaja. Võib lausa kasutada täiesti tavalist pulka tähtede sisestamiseks. Seda omaltpoolt lihtsustab veel spetsiaalne aukudega kate. Augud aitavad ära hoida tahtmatutest liigutustest ja halvast koordinatsioonist tulenevaid valesid klahvivajutusi, kuid kümnesõrmesüsteemi pruukiva tavakasutaja jaoks muudavad töö tublisti aeglasemaks (Kikkas, 2009). Minu meelest just sellised lihtsad ja kergesti paigaldavad asjad osutuvadki kõige efektiivsemateks.

Pimedatele on heaks lahenduseks punktkirjaklaviatuur.

See kujutab endast nn akordklaviatuuri (klahve vajutatakse erinevalt tavapärasest arvutiklaviatuurist või kirjutusmasinast korraga) 6 või 8 põhiklahviga (vastavalt kasutatava punktkirja tüübile), millele lisanduvad mõned juhtklahvid. Eeliseks on paljudel juhtudel väiksemad mõõtmed kui tava-arvutiklaviatuuril - nii on teda lihtsam kaasas kanda. Paljud pimedad inimesed aga kasutavad ikkagi tavaklaviatuuri, et vähem sõltuda eritehnoloogiast. (Kikkas, 2009).
Samuti leidsin ühe vägagi põneva lahendusega klaviatuuri, mis on tehtud magnetsavist, mis siis muudab kuju, aidates inimesel olla kursis, mis on mingi pildi peal või siis punktkirja abil trükkida vajalikku teksti. Viide sellele imemasinale: Siafu PC .

Siis on veel aga :
Membraanklaviatuur sarnaneb päikesepatareil töötavate taskukalkulaatorite klahvistikega. Mehaaniliste, pika käiguga klahvide asemel on seal sileda pealispinna all asuvad puutetundlikud klahvid, mille vajutamiseks on vaja väga vähe (kui üldse) jõudu. Selline klahvistik sobib vähese lihasjõuga (MS, lihasehaigused jm) kasutajale. Kui kaasneb koordinatsioonihäire, on võimalik kasutada klaviatuuriraami.
Suurendatud e. maksiklaviatuur on abiks juhul, kui inimene töötab jalaga või on kehva koordinatsiooni tõttu raskendatud vajalike klahvide tabamine. Vähendatud e. miniklaviatuur sarnaneb taskukalkulaatori või elektronmärkmiku klahvistikuga ning sobib juhtudel, kui kasutaja liigutuste amplituud on piiratud (näiteks sõrmed küll liiguvad, kuid käsivars mitte) või tuleb hakkama saada vähese ruumiga.
Akordklaviatuur on lisaks punktkirjale saadaval ka tavateksti sisestamiseks. Eriti hästi sobib see inimesele, kes saab kasutada vaid üht kätt ning vajab samas kiiret sisestamisvõimet. Miinuseks on suur erinevus tavaklaviatuurist, mistõttu tuleb enamasti oma eriseadet kaasas kanda ning see kasutatava arvutiga ühendada.
 Muud erikujulised klaviatuurid võivad olla näiteks tiheda klahvimaatriksi kujulised (ilma vahedeta; sobib eriti hästi sisestuspulga kasutajale), erineva klahvipaigutusega (näiteks ühe- või mõlemakäelised õõnesklaviatuurid) jpm.
Mõiste- ehk kontseptuaalklaviatuur (ingl. k. concept keyboard) on eeskätt küll suunatud arengu- ja vaimupuuetega kasutajatele, kuid leiab kasutamist ka liikumispuuete korral. Tegemist on klaviatuuritüübiga, mille puhul iga klahv edastab mitte tähemärki, vaid terviklikku mõistet või sõna. Kui arvutiga tehtava töö iseloom on kindlalt piiritletud, võib sedalaadi klaviatuuri kasutamine suurendada oluliselt töökiirust. (Kikkas, 2009).

 Niipalju kui ma nüüd Internetist uurinud ja vaadanud olen, siis sellised imevidinad, on üpriski kallid ning kahjuks paljudele kättesaamatud. Sest ega valik ei ole väike, ning mida aeg edasi seda rohkem ja rohkem leiutatakse uusi, ainult raha peab olema, et vajalik abivahend osta. Seda ei pruugi aga erivajadusega inimesel  kuhjade viisi nurgas seista.

Allikad:

Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal 

Klaviatuuri pilt: http://www.braillex.de/rehatechnik/produkte/blinde/brailletastaturen/index.html

 Klaviatuuri katte pilt: http://www.inclusive.co.uk/catalogue/acatalog/compact_and_guard.html

IT rollist erivajadustega inimestele

Üha enam ja enam inimesi puutub tänapäeval kokku IT-ga, kas siis kodus, tööl, haiglas, tänaval või toidupoes. Infotehnoloogia on kui lahutamatu osa meie igapäeva elust ning seda rolli hakkab ta aina rohkem ja rohkem kandma ka erivajadustega inimeste seas. Kuidas aitab IT-areng  kaasa võrdsemaks saamisele ühiskonnas, kus kõik ei ole paratamatult võrdsed?

Kõigepealt kolm põhilist rolli, mis on infotehnoloogial inimeste elus:

1. Arvuti kui laia profiiliga abivahend - sedalaadi tööd on ühised enamikule arvutikasutajatest (teksti- ja tabelitöötlus, andmebaasid, Interneti eri rakendused jne).
2. Arvuti kui õpetusprotsessi lihtsustaja ja mitmekesistaja - siia kuuluvad nii mitmesugused arvutiga ühendatud eriseadmed kui väga lai valik erinevat õpitarkvara (nii spetsiifiliselt erivajadustega inimestele kui üldotstarbelist).
3. Arvuti kui kompensatsioonivahend - eriti just raskete puuetega inimeste jaoks kujutab arvuti endast hindamatut abilist igat laadi eneseteostuseks. (Kikkas, 2009.)

Arvuti olemasolu on kujundanud meie eluviisid selle ümber keerlevateks, kasutame seda, et suhelda oma tuttavatega, kes elavad kaugel, on abiks õppimisel, sisaldades nii vajalikku kui ka ebavajalikku informatsiooni ning vahend üleüldiselt, et väljendada ennast ja teada anda oma olemasolust välismaailmale.  Ja kõik see kehtib ka erivajadustega inimeste puhul, sest ka nemad on täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, ning IT on just midagi sellist, mis aitab neil seda olla.

Arvutimaailm on liikumispuudega inimesele hea võimalus suhelda ja elada samasugust elu kui eakaaslased. Loomulikult on ka siin oma ohud- see virtuaalmaailm võib jääda ainukeseks maailmaks. (Kahar, 2010).

Leian samuti, et Interneti kaudu on väilsmaailm erivajadusega inimesele kättesaadavam, samuti saab ta ennast seal mugavalt tunda, sest keegi ei tea, milline ta välja näeb, mis just silmast-silma suhtlemisel üheks suurimaks takistuseks tihti osutub. Arvuti ekraan on barjäär, mis kaitseb ning samas pakub võimaluse olla kaasarääkiv teemadel, mida tavapärasel viisil kommenteerida ei saaks. Kuid sellega võib tõesti kaasneda ka olukordi, kus inimene ei suudagi enam suhelda väljaspool Interneti keskkonda, sest siis on inimene kaitsetum, omamata ekraani, mis eraldaks teda teisest inimesest ja seetõttu on raskendatud võrdne suhtlus.

Kokkuvõtvalt on infotehnoloogia võrk, mis aitab puuetega inimesel olla ühenduses kõigi ühiskonnaelu sfääridega. Järgnevalt ka keskkonnad, mida on tänu IT olemasolule võimalik siduda ja lähemale tuua puuetega inimesele.(Viide alljärgneva kohta käivale joonisele) :

1. Füüsiline keskkond - puuetega inimeste erivajadustele suuremal või vähemal määral vastavuses olev elukeskkond, mis määrab puuetega inimeste füüsilise liikumisvabaduse (näiteks ehitised ja nendes eksisteerivad või puuduvad juurdepääsulahendused). Infotehnoloogia roll siin on enamasti seotud kaudse mõjutamisega (probleemi teadvustamine, sobivate lahenduste propageerimine).
2. Ühiskonna suhtumine - ülejäänud ühiskonna poolne soosiv, ükskõikne või tõrjuv reaktsioon puuetega inimeste suhtes. Infotehnoloogial kui massimeediaga tihedalt seotud valdkonnal on siin öelda kaalukas sõna avaliku arvamuse kujundamisel. Ka on IT areng viimastel aastakümnetel toonud meedia n.ö. igaühe käeulatusse - Päevalehe kommentaariveerg on paari hiireklõpsu kaugusel, lisaks saab pea iga soovija luua endale veebilehe näol omaenda meediaväljaande. Eriti on see märgatav viimaste aastate blogide ehk ajaveebide buumi taustal - populaarseimad ajaveebid võistlevad lugejate arvult tippajalehtede veebiversioonidega.
3. Meditsiin ja füüsiline rehabilitatsioon ning taastustegevus - puuetega inimeste füüsiliste võimete maksimaalne lähendamine puueteta inimeste omadele. Infotehnoloogia on selles vallas enamasti seotud meditsiiniaparatuuriga, ka tavalisim roll infotöö tõhustajana on oluline.
4. (Eri)pedagoogika - võimalikult ühtlase (tavatasemel) üldhariduse andmine erinevate puuetega inimestele. Infotehnoloogia areng on avanud rea uudseid võimalusi andmaks võrdväärse hariduse ka raskete puuetega inimestele. Erinevate riistvaraseadmete ja multimeediatehnoloogia kasutamine kujuneb tõenäoliselt tulevikus eripedagoogika lahutamatuks osaks.
5. Sotsiaalpoliitika - ühiskonna suhtumise kajastus riiklikul ja ametlikul tasandil. Infotehnoloogia roll on siin jällegi peamiselt informatiivne, kuid seda ei saa kuidagi alahinnata; vt. ka punkti 2.
6. Eneseteostus - teiste kodanikega võrdväärsete õppimis- ja töötamisvõimaluste loomine puuetega inimestele. Infotehnoloogia roll selles valdkonnas on paljus sarnane pedagoogika alljaotuses kirjeldatuga, olles teatud mõttes selle praktiliseks väljundiks.
7. Teenused ja abivahendid - ühiskondlikud, seadusandlikud ja tehnilised abinõud, mis aitavad puuetega inimestel olla võrdväärsed ühiskonnaliikmed. Infotehnoloogial on siin lai skaala erinevaid rakendusi alates kommunikatsioonikanalist ja lõpetades vaba aja sisustajaga. (Kikkas, 2009).

Aga, et erivajadustega inimestel oleks ligipääs kõigele IT-avarustes olevale, on neil vaja olla teadlik sellest võimalusest, ning kasuks tuleb ka väike koolitus või lüke selle poole. Siin on tähtis koht eripedagoogidel ja puuetega inimeste lähikondlastel, kes teeksid kõik võimaliku, et erivajadustega inimene saaks olla võimalikult iseseisev ja oma arvamust omav isiksus.

Allikad

Kahar, K. (2010). Hegert - saja huviga noormees. [2010, mai]

http://vedur.okia.ee/puutepunkt/?op=body&id=7&cid=655&cgid=0

Kikkas, K (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [14.09.2009]

Minu kodulehekülg

"Kui raske see ikka olla saab?" Selline oli minu mõte kodulehe edasitegemisest iseseisvalt, klassiruumist väljaspool, kus ei ole alati õppejõult võimalus küsida, kuidas ma mida nüüd tegema pean. Ning see osutus üsna keeruliseks. Juba üksi selleks, et saada pildid ka teistele lehtedele, mitte ainult esimesele, selleks kulus mul tervelt kaks tundi, päris palju, kuid hakkama sain.

See oli ainult üks nendest takistusest, ning siis jõudsin järeldusele, see mis tundub alguses lihtne ja loogiline, ei pruugi kokkuvõtteks seda ikkagi olla. Kuidas siis üldse olla kindel oma oskustes, kui ikkagi ei pruugi nendest piisata.Mida peaks veel siis erivajadusega inimene tegema, kellel on niigi raskem elus hakkama saada kui minul? Selleks võtmesõnaks on tugi ja abi, sest üksi proovides ja pusides võibki seda tegema jääda.

Natukene kodulehest endast lähemalt. Teema valikul lähtusin sellest, mida mind ennast erialaselt huvitab, ning mille kohta on samas kerge infot leida. Seega "Rehabiliteerimine" oli vägagi sobilik, vajalik teada ja hetkel aktuaalne, sest käsitleme samat teemat Pille Piirlinn-Türgi loengus  "Rehabilitatsiooniteenused erivajadustega inimestele". Sest on hea ise korrata õpitud teemat ja teha väike kokkuvõte, seejuures anda lühidalt teada teistele nendest võimalustest rehabilitatsiooni teemadel.

Et aga kõike standarditele vastavaks teha oli omamoodi katsumus. Kuidas on see võimalik, et mis veebilehel, silmadega vaadates, paistab ilus ja korrektne, ei sobi validaatoritele( http://validator.w3.org ja http://wave.webaim.org/ ) kohe üldse mitte. Esiteks avastasin, et minu väga hoolega trükitud kui ka kopeeritud koodid ei olegi nii korras, kas oli siis ühel koodil algus puudu või lõpp, või oli midagi topelt läinud, või olin näiteks pealkirja trükkinud topelt vormingu, ehk siis sama oli mul kirjas ka kujunduse failis.
Tuli ka jälgida, et ikka piltidel oleksid seletused juures, et ka nägemispuudega inimesed saaksid teada, mis on pildil kujutatud ning et tekst oleks kontrastis taustavärviga, et sõnad tõuseksid igas arvutis selgelt esile.


Tegemist oli palju, aga siiski leian, et algaja kohta sain oma tööga hästi hakkama.

Nüüd ka siis viide minu esimesele kodulehele: web.zone.ee/kcarmeneep/

Esimese nädala ülesanne nr 1

Puue kui tabu

Esmane määratlemine oli pikka aega "tal on midagi puudu" kriteeriumi järgi, mille alusel pandi inimene raamidesse, mida oli raske muuta või sellist olukorda parandada. Näitena võib tuua Sparta linnriigi, kus laps oli ühiskonna omand, mille tõttu oli nõukogul õigus nõuda, et laps jäetakse kas mägedesse või visatakse lapse isa poolt kaljult alla. (Kikkas, 2009.) Tänapäeval oleks taoline käitumine suhteliselt ennekuulmatu ja mõistmatu paljudele ühiskondadele ja nende liikmetele.

Tabu-ajajärgu teine mudel oli aga, et "ta ei saa seda-ja-seda teha". Millega kaasnes siis kogukonna poolt hoolitsemine nõrgemate ühiskonna liikmete eest, rahuldades nende esmaseid põhivajadusi.( Kikkas, 2009.)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", mida on võimalik ravida, selle tulemusena võrdsustus puudega inimene haigega ning tänu sellele hakkasid vähenema igasugused sanktsioonid. Teiseltpoolt muutis selline käsitlus puudega inimesed meditsiiniliseks objektiks, kes kõrvaldati tavalistest inimestest kinnistesse asutustesse ravile, sest leiti et puue vähendab või nullib täiesti inimese teovõime, muutes inimesed passiivseteks raviasutuse elanikeks. (Kikkas, 2009.)

Puue kui ühiskonna probleem


20.sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis puudekäsitlust, sõnastades seda kui ühiskonna suutmatust ja soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalse mudeli järgi peab aga ühiskond ise muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast. Positiivse näitena selles vallas on tänapäevased kuuldeaparaadid, nägemisabivahendid ning ka operatsioonid nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse. (Kikkas, 2009.)

Samas on äärmuskäsitlused, kus on valeks käitumiseks see, kui ratastoolis inimene tahab karkudega käima õppida. Seda sellel põhjusel, et kuna ühiskond on süüdi, siis ise enda olukorra parandamine on rõhujate survele alla andmine. (Kikkas, 2009.)

 Puue kui eluviis


Samuti leidub ka inimesi, kes võtavad oma puuet liigse traagikata, samas mitte ka seda idealiseerides, kuid järk-järgult ühiskonda sulandudes, kasutades olemasolevaid abivahendeid. Ka võib rääkida puuetega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009.)


Allikas: Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [14.09.2009]