Esimese nädala ülesanne nr 1

Puue kui tabu

Esmane määratlemine oli pikka aega "tal on midagi puudu" kriteeriumi järgi, mille alusel pandi inimene raamidesse, mida oli raske muuta või sellist olukorda parandada. Näitena võib tuua Sparta linnriigi, kus laps oli ühiskonna omand, mille tõttu oli nõukogul õigus nõuda, et laps jäetakse kas mägedesse või visatakse lapse isa poolt kaljult alla. (Kikkas, 2009.) Tänapäeval oleks taoline käitumine suhteliselt ennekuulmatu ja mõistmatu paljudele ühiskondadele ja nende liikmetele.

Tabu-ajajärgu teine mudel oli aga, et "ta ei saa seda-ja-seda teha". Millega kaasnes siis kogukonna poolt hoolitsemine nõrgemate ühiskonna liikmete eest, rahuldades nende esmaseid põhivajadusi.( Kikkas, 2009.)

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", mida on võimalik ravida, selle tulemusena võrdsustus puudega inimene haigega ning tänu sellele hakkasid vähenema igasugused sanktsioonid. Teiseltpoolt muutis selline käsitlus puudega inimesed meditsiiniliseks objektiks, kes kõrvaldati tavalistest inimestest kinnistesse asutustesse ravile, sest leiti et puue vähendab või nullib täiesti inimese teovõime, muutes inimesed passiivseteks raviasutuse elanikeks. (Kikkas, 2009.)

Puue kui ühiskonna probleem


20.sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis puudekäsitlust, sõnastades seda kui ühiskonna suutmatust ja soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalse mudeli järgi peab aga ühiskond ise muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast. Positiivse näitena selles vallas on tänapäevased kuuldeaparaadid, nägemisabivahendid ning ka operatsioonid nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse. (Kikkas, 2009.)

Samas on äärmuskäsitlused, kus on valeks käitumiseks see, kui ratastoolis inimene tahab karkudega käima õppida. Seda sellel põhjusel, et kuna ühiskond on süüdi, siis ise enda olukorra parandamine on rõhujate survele alla andmine. (Kikkas, 2009.)

 Puue kui eluviis


Samuti leidub ka inimesi, kes võtavad oma puuet liigse traagikata, samas mitte ka seda idealiseerides, kuid järk-järgult ühiskonda sulandudes, kasutades olemasolevaid abivahendeid. Ka võib rääkida puuetega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009.)


Allikas: Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele. Loengumaterjal [14.09.2009]